Roheelektrile üleminekut saab Eestis teha nii, et ühtlasi paraneb elektri varustuskindlus, pikas plaanis alaneb sõidukikütuste hind ning Eestist saab nafta importija asemel hoopis vesinikkütuse eksportija, soovitab Finora Grupi nõukogu liige Indrek Randveer.
Lõpuks ometi on Eesti roheenergia tootmine kännu tagant lahti saanud. Üle Eesti teevad ettevõtted ja eraisikud autonoomse roheenergia tootmiseks ja tarbimiseks investeeringuid väikestesse päikeseparkidesse ning tehakse ka konkreetseid ettevalmistusi uute suurte tuuleparkide rajamiseks.
See ongi õige tee edasi. Selleks, et Eesti majandus, ettevõtete tulemused ja inimeste palgad hakkaks jälle kiiresti kasvama, on vaja turule juurde soodsamat ning senisest väga palju rohkemat puhta elektrienergia pakkumist. See tagab stabiilselt soodsa energia hinna, motiveerib väikeettevõtlust ja annab julgust investeeringuteks.
Tuulepargid ise on ainult pool rehkendust – ärme jäta miljardeid maha vedelema
Samal ajal käib taastuvenergia tootmisega kaasas oht, et me jätame raha maha vedelema või müüme seda alla turuhinna tundidel, kui börsihind on omahinnast soodsam. Selleks tasub investeerida salvestitesse või kasutada tarku tehnoloogilisi lahendusi, mis müüvad energiat võrku tagasi ainult siis, kui see on majanduslikult mõttekas.
Tuuleparkide rajamisel on alati oluline mõelda tervikliku taristu peale. Kõige nõrgem koht on siin võrguühenduste olemasolu ja kvaliteet. Kui rajada näiteks tuuleparke ilma kaasneva taristu võimekuseta, siis hakkame saama küll autonoomselt soodsat elektrit, aga selle hind on kokkuvõttes endiselt liiga kallis, sest me ei kasuta uusi energiaressursse maksimaalselt ära. Ka selle nurga alt jõuame taas salvestustehnoloogia ja üleliigse energia võrku müümiseks vajaliku taristu vajalikkuse juurde.
Milles siis asi? Tuuleparkide rajamine nii merele kui maale on saanud palju tähelepanu. Aga liiga vähe teadvustatakse, et tuulikute püstitamine on alles algus. Kuhu ja kuidas toodetav energia liigub? Kes ja millal seda reaalselt kasutada saab? Arutame, kuidas katta ära perioode, mil tuul ei puhu. Aga mis on plaan vähemalt sama pikkadeks perioodideks, mil tasuta puhuv tuul toodab märksa rohkem elektrit, kui kogu Eestil ja naabritelgi tarvis?
Ilma salvestustehnoloogiatele piisavalt mõtlemata ähvardab oht, et peagi on Eesti niiöelda laisklevate tuuleparkide maa – sest kõigis Eesti nurkades toodetav tuuleenergia ei jõua korralikult tarbimisse ning tuuleenergia kasutegur Eesti majandusele jääb kordades alla sellele, mis võiks olla.
Selle vältimiseks tuleks valitsuse tasandil kohe hakata mõtlema kolmele asjale:
- Eesti elektrivõrgu võimekus tuuleenergiat reaalselt oma tarbimiseks kasutada, kasumliku hinnaga võrku müüa või salvestada;
- tipp-perioodide tuuleenergia nutikas kasutamine majanduses – kliimaeesmärkide täitmise hüppeline parandamine;
- Eestis toodetud taastuvenergia eksport – kuidas teha Eestist rohekütust eksportiv riik?
Võrk peab toetama, mitte takistama
Ühegi elektrivõrgu ülekandevõimsus pole piiramatu, nii ka Eesti oma. Mida rohkem uusi rohelise energia tootjaid meie võrku lisandub, seda sõna otseses mõttes pingelisemaks olukord muutub. Juhtmed särisevad ja ühel hetkel on füüsikaline piir ees – roheelekter ei jõua koju ega tehasesse, sest võrk on väeti.
Eleringi ja Eesti Energia inimesed on sellele loomulikult mõelnud. Pingutatakse, et 2030. aastaks, mil kogu Eesti elekter peaks tulema taastuvatest allikatest, oleks ka võrk paljude uute rohetootjate vastuvõtuks valmis. Aga viimased kuud on näidanud, et Elektrilevi kohati nappe ressursse on vaja mitmele poole mujalegi ning on mitmeid soodsaid piirkondi, kus elektrienergia tootmine oleks mõistlik, aga puudub vajalik taristu.
Seega tervikuna vajab Eesti elektrivõrk kiiresti ja palju lisaraha. Kust seda võtta? Üks variant on kõrgema võrgutasuna inimeste ja ettevõtete taskust. See oleks aga majandust rõhuv samm, milliseid võiks raskel ajal vältida.
Valitseb konsensus, et olulisteks investeeringuteks tasub Eestil laenu võtta. Odavat ja rohelist elektrit ka kriisi ajal tagav elektrivõrk selgelt on selline investeering. See annaks keerulisel ajal ka tööd ja tellimusi üle Eesti. Selle võiks kohe plaani võtta ja juba tuleval aastal ära teha.
Kas kütus tanklas on homme odavam või kallim? See sõltub meie valikutest täna
Aga investeeringud Eesti roheenergia võrkudesse ei tohiks olemasoleva elektrivõrgu tugevdamisega piirduda. Nagu öeldud, Eesti roheelektri eesmärkide saavutamisel oleme olukorras, kus suurel osal päevadest toodab näiteks tuul meile elektrit täiesti tasuta – aga tühja.
Sest tipptootmise ajal pole rohkem energiat vaja ei meie oma tööstusel ega ka naabermaades, kus ju tuulikud samal ajal samuti pöörlevad. Kuidas miljardite eurode väärtuses energiat mitte sõna otseses mõttes tuulde lasta?
Eesti läheb roheenergiale üle pigem kiiresti ja järsult, ühe suure arendusena. Erinevalt sama teed aastakümnete jooksul samm-sammult käinud riikidest tähendab see, et saame korraga ette võtta kogu süsteemi ja kujundada selle nutikaks ning majanduslikult kõige kasulikumaks.
Oleme praegu energeetikas mõneti sarnases olukorras, nagu siis, kui läksime kohmakaid vaheetappe vahele jättes otse üle e-riigile. Alustasime võib-olla hiljem, aga hüppasime kohe maailma tippu. Energeetikas saame teha sama.
Märksõnaks, mida palju korratakse, aga mida pole veel kusagil suudetud täiel määral realiseerida, on vesinikuenergia. Roheline vesinik on energia nagu iga teine – ent seda saab toota tuuleenergia jääkproduktina sisuliselt lõputult või kasutada energia salvestajana.
Kui mõne aasta pärast kerkib Eestis sadu uusi tuulegeneraatoreid nii merele kui maale, siis ei ole mõistlik tipphetkede elektriülejääki raisku lasta. Me saame sealsamas toota ka suurtes kogustes vesinikku. Seda vesinikku saab siis kasutada tuule- ja päikesevaestel hetkedel kütmiseks ja elektri tootmiseks, aga ka tööstuses ning samuti tuleviku laevade, sõiduautode ja ühistranspordi kütusena.
Nafta kui piiratud ressursi hind pikas plaanis aina tõuseb, vesinikku saab aga toota sisuliselt lõputult. Seega vesiniku tootmismahu kasvades saab keskmine autokütuse hind tänu vesinikule olla paarikümne aasta pärast oluliselt odavam, kui oleks muidu fossiilse kütusega.
Selle võimaluse realiseerimiseks on aga vaja ka hästitoimivat vesiniku jaotusvõrku. Rohelist vesinikku tuleks toota võimalikult elektri tootmise koha lähedal, et minimeerida kadusid. Seejärel peab vesinik võimalikult odavalt liikuma edasi tarbijani, kes peab saama seda mugavalt kätte kogu maad katvast tanklavõrgust.
Tehnoloogiliselt poleks selline roheenergia lõpuni ärakasutamise süsteem midagi ulmelist – tehnoloogia on maailmas olemas ja järgi proovitud. Eesti riigi tasemel sellise süsteemi loomine oleks aga maailmas esimene. Nagu oli ka Eesti e-riik. Meil ju on sedasama otsustusjulgust ja ettevõtlikkust endiselt alles?
Eesti nafta on tuul ja vesi
Seega Eestit peagi katvad tuulepargid tuleks algusest peale liita terviklikku koostootmise elektri- ja vesiniku jaotusvõrku, et elekter oleks odavam. Tuulest toodame elektrit, ebarentaabli hinna puhul salvestame selle vesinikku ning transpordime selle kütusena klientidele. Juba nende sammude positiivne mõju Eesti majanduskasvule ja eestimaalaste sissetulekutele oleks ülisuur. Need otsused tuleks teha täna ja võrkude ehitustöödega alustada homme.
Aga kasu sellega ei piirduks. Eesti on teatavasti tuulepealne maa. Arvestades meie tuuleenergia kogupotentsiaali, võime saada lihtsalt elektritootmise jääkide mõistliku realiseerimise tõttu kütust eksportivaks riigiks. Maagaasi müüakse tuhandete kilomeetrite taha. Samamoodi saab eksportida ka vesinikku. Tuult on Eestis lõpmatult ning uuel roheenergia ajastul on see kuldaväärt.
Euroopa Liidus astutakse suuri samme, et vesiniku kasutust transpordis kordades suurendada. Muuhulgas plaanib Euroopa Liit vesinikku vajadusel isegi importida. See tähendab, et turg kasvab ja nõudlus on tugev. Vaja on otsuseid, et laialdane tuuleenergiast vesinikutootmine kui Eesti riigi ja inimeste rikkamaks tegemise masin üles ehitada ja käima panna.
Vajalikud taristuinvesteeringud on suured, kokku miljardi euro suurusjärgus kindlasti. Aga kui üldse miski, siis selline investeering väärib riigi poolt laenu võtmist. Laenata võiks eelistatult muidugi Eesti inimestelt riigi võlakirjade vormis – jätame intressiraha koju. Aga igal juhul kataks majanduse ja ekspordi kasv, mille selline taristuarendus kaasa tooks, intressikulu paljukordselt.
Soodsam, vabalt saadav ja kindel elekter ning odavam ja kodumaine kütus. See oleks üks väga konkreetne viis, kuidas rohepööre saakski olla Eestile ka suur majanduslik võimalus.
Artikkel ilmus Postimehes.