Haridusreform, mille vajadusest on laialt aru saadud, saaks otseselt kaasa aidata eestimaalaste elatustaseme tõusule, kui sisustada Eesti haridust Google’i ja teiste autoriteetide rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaatidega, soovitab Finora Grupi nõukogu liige Rein Ojavere.
Eesti inimeste jõukuse kasvu üks olulisem võti peitub hariduses. Majanduse hetkel muidu pigem tumedat taevast ongi hiljuti valgustanud kaks sähvatust just haridusvallast. Optimist ütleks, et tegu on lausa ajalooliste läbimurretega.
Esiteks on Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu plaanis haridus esil kui üks peamine võti edasiseks majanduskasvuks. Teiseks tekitas õpetajate streik laia poliitilise üksmeele, et hariduses on vaja tõsisemaid reforme.
Avanenud näib olevat võimaluste aken, mida kohtab ehk kord paarikümne aasta jooksul. Tekkinud on valmidus teha pikalt paigas olnud süsteemides põhjalikumaid muudatusi. Nüüd on tarvis laialdases ettevõtjate ja haridusrahva koostöös leida üles kõik konkreetsed võimalused, kuidas Eesti haridussüsteem paremini kokku panna.
Hoo hoidmiseks, loodetavasti inspireerimiseks ja miks mitte ka debati tekitamiseks pakun välja ühe olemuselt lihtsa, aga elluviimiseks kahtlemata pingutusi nõudva reformiidee. Seda ellu viies annaks Eestis omandatud haridus inimestele senisest märksa paremad tööriistad, et ise kiiremini jõukaks saada ja ka kogu Eesti rikkamaks teha.
Mis see ülikoolipaber väärt on?
Pea liiva alla peitmine ei aita, tarvis on uuele reaalsusele otsa vaadata. Paljudes sektorites annavad tööle kandideerimisel näiteks bakalaureusekraadist rohkem eelist konkreetses valdkonnas turutingimustel kujunenud sertifikaadid. Valdkondade hulk, kus see on uus normaalsus, aegamisi aina kasvab.
Üks ilmselt tuntumaid sedalaadi niiöelda meistrimärke on Google Career Certificate. See on Google’i poolt üldjuhul tasuta pakutav formaat, kus üle veebi saab läbida intensiivse, parasjagu tööturul hinnas oskusi andva koolituse, mida tõendab Google’i brändi autoriteediga tagatud sertifikaat. Sarnaseid erialaseid oskuste kinnitusi väljastavad erinevatel elualadel väga erinevad osapooled suurfirmadest erialaliitude ja MTÜ-deni.
Ühine on neil see, et need on kujunenud turutingimustel ja neid tunnustatakse tööturul, sest need reaalselt tõendavad, et inimene vastavat tööd oskab. Mis siinkohal oluline – need ei ole (seni üldjuhul) haridussüsteemi osa.
Siit paistabki konkreetne reform, mis Eesti kutse- ja kõrghariduses tuleks teha. Sellised pidevalt ajaga kaasas käivad sertifikaadid, mille “kõvadust” tagab turukonkurents ise, on tulnud, et jääda. Kui haridussüsteem jääb vanamoodsaks, siis ühel hetkel ilmselt muutub ametlik haridustase pigem iluasjaks, samas kui tööandjad tahavad näha just valdkonnas tunnustatud sertifikaate.
Ühelt poolt on see arusaadav – tööandjal on vaja kinnitust, et inimene on ametioskustes vilunud. Samas on see suuremas pildis, mõeldes demokraatliku ja õigusriikliku ühiskonna jätkusuutlikkusele, isegi lausa ohtlik. Haridus pole ju üksnes tööoskused, vaid ka analüüsivõime, silmaring ja kriitiline mõtlemine. Ainult sel moel laialt haritud kodanikud hoiavad alal vaba ühiskonda. Vaja ongi mõlemat, nii ametioskusi kui laiema mõtlemise võimet.
Eesti diplom ei välista Google’i oma
Et mitte vastutuult joosta, vaid püüda muutuste tuul endale purjedesse, võiks Eesti haridus võimalikult palju integreerida parasjagu tööturul tunnustatud sertifikaate formaalhariduse sisse.
Mõnes valdkonnas võibki bakalaureuseõpe koosneda õppejõudude poolt hoolikalt valitud hulga kasvõi Google’i sertifikaatide omandamises – mille raamiks ja rikastamiseks on lisaks ka üldisemat laadi oskusi ja mõtteviise arendavad õppeained.
Teistel aladel poleks tegu Google’i sertifikaadi, vaid võib-olla näiteks lihtsalt Eesti oma Kutsekoja väljaantava kutsetunnistusega. Kui “kutsetunnistus” peaks lugeja jaoks kõlama kuidagi tuhmilt, siis sama asja võiks sama hästi nimetada ka näiteks “professionaalse kompetentsuse sertifikaadiks” vms. Sisult on tegu sama laadi dokumendiga kui Google’i sertifikaat või ka näiteks kinnitus kood/Jõhvi programmi läbimise kohta.
Kutsehariduses on pigem tavaline, et kutsetunnistuse omandamine käib koolihariduse sisse. Kõrghariduses võiks see samuti saada üldreegliks.
Õppekavade sel moel kokkupanemise eelised on ilmsed. Nii õppijad, kool kui tööandjad saavad olla kindlad, et õpe vastab täpselt praegu tööturul nõutavale – koolilõpetajate otsene väärtus tööturul tõuseb. See tähendab aga kõrgemaid palku, suuremat lisandväärtust ja seeläbi kasvavat eksporti.
Eesti diplomid on rahvusvaheliselt üsna tugevad niigi, aga selline lähenemine annaks piiriüleses äris ja tööturul rammu veelgi juurde. Eesti ekspordist aina suurema osa moodustab teenuste eksport, mida pole sealjuures tabanud samasugune tagasilöök nagu kaupade eksporti.
Kujutagem ette, et kui meie majanduses on raskem aeg, siis tänu “sertifikaadirikkale” haridusele saavad kümned tuhanded kõrgharitud Eesti inimesed kergesti müüa oma tööaega üle veebi ka välismaale, sest nende erialane võimekus ja usaldusväärsus on sõna otseses mõttes sertifitseeritud.
Isegi mõneprotsendiline sedalaadi ekspordikasv tooks Eestisse otseselt juurde raha, mis hakkaks siin ringlema, looks omakorda uusi töökohti ja tõstaks elatustaset.
Tublile iseõppijale kõrgharidus kolme kuuga
Eesti haridus on väga mõistlikult liikunud sinnapoole, et kutse- või kõrgkoolis käimine pole üks mitmeaastane plokk, vaid võimalikult paindlik ja modulaarne. Meil juba saab arvesse võtta varem ja mujal õpitut ning töökogemusi, samuti õpet vajadusel pausile panna või õppida “ampsude” kaupa.
Kui formaalharidust panna aina rohkem kokku tööturul tunnustatud sertifikaatidest, siis saaks astuda siin veel sammu edasi. Tänapäeval on tavaline, et kõrgharidust omandatakse juba töökogenuna.
Seega võib nii mõnegi õppekava puhul olla reaalne, et kuna inimene on end tööalaselt arendades omandanud hulga sertifikaate, on tal kooli tulles diplomist puudu vaid need abstraktsema, parimas mõttes filosoofilisema mõtlemise ained, mis teevad kõrgharidusest kõrghariduse. Ei saa välistada, et motiveeritud õppija läbib need ja koostab lõputöö siis vaid mõne kuuga.
Niimoodi murraksime hariduse ja “päris elu” läheduses täiesti uuele tasemele. Samuti säästaksime meeletult õppijate aega. Sadade tuhandete inimeste summaarne ajasääst on reaalne majanduslik faktor, mida arvestatakse ju ka näiteks taristuprojektide tulususe hindamisel.
Kui säästaksime kõrghariduses kasvõi poolte õppijate aega mõne kuu jagu, tähendaks see enam kui 100 miljoni euro jagu tööaja kokkuhoidu aastas, mis vabaneb majandusse. See oleks veel täiendav võit lisaks jõukuse võtmeid andvale haridusele endale.
Seega siit veelkord tugev üleskutse – tööturul loomulikuna kujunenud ja end konkurentsis tõestanud moodsa aja “meistrimärgid” tuleks võimalikult palju hõlmata ka formaalhariduse osaks.
Nii hoiab kool kätt elu ja majanduse pulsil. Eesti väärikas haridussüsteem ei pea võitlema digimajanduse tööturu lainete alla jäämisega, vaid seilab nende harjal. Samuti hoiame kokku eestimaalaste väärtuslikku aega. Selle kõige tulemusena saame nii indiviidide kui ühiskonnana rikkamaks.
Uudis ilmus Eesti Päevaleht veebis ja paberkandjal.