Igas majanduskriisis on kaotajate kõrval ka võitjad ning nende sekka murdmiseks tasub Eesti väikeettevõtjal kasutada rasket aega investeerimiseks, panna kokku veel parem tiim ning olla suurklientide suhtes tervislikult paranoiline, soovitab Finora Panga juhatuse liige Kristi Hõrrak.
See talv on Eesti ettevõtjale raske. Palju kohtame meedias sõnavõtte, mis toovad aina uute nurkade alt välja, kui raske ikka on. Või siis kiruvad valitsust, et miks midagi ei tehta. Eks selliseid rõhutamisi on ka vaja.
Ma tahaksin aga jagada mõnda mõtet, kuidas parimas mõttes tüüpiline Eesti ettevõtja – ilmselt pigem väikese ettevõtte juht või omanik – saaks kõige kiuste sellest ajast võitjana välja tulla.
Mõnelgi spordialal heidetakse meie rahvuskoondistele teinekord ette, et võita tahtmist pole piisavalt. Et pole seda usku ja nälga, et viimane jõuvaru leida ja vajalik pingutus teha. Usun, et Eesti ettevõtjatel seda muret pole – võidu ja kasvu isu on meil tugev.
Aga mida vähemalt kümne aasta kõige raskemal ajal võitmiseks siis konkreetselt ette võtta? Tooksin välja kolm asja: investeeri vundamenti, langeta julgeid personaliotsuseid ning vaata, et sind ei reedetaks.
Vundament olgu tugev – uuenda töövahendeid
Aktsiaid tuleb teatavasti osta siis, kui tooni annavad pankrotid ja koondamised ning paljusid turuosalisi valitseb hirm. Tuntud on Warren Buffeti ütlus: “Ole kartlik, kui teised on ahned, ja ahne, kui teised on kartlikud.”
Seesama kavalus kehtib ka tavalise Eesti väikeettevõtte jaoks konkreetsel füüsiliste varade turul. Majanduse jahenemise ja eriti Skandinaavia allhanketellimuste vähenemise olukorras on kahjuks aina rohkemad ettevõtted sunnitud tegevust oluliselt kokku tõmbama või lausa sisuliselt lõpetama.
Veel mitte massiliselt, aga aina rohkem on ka näha, et sellega koos pannakse müüki põhivara: tööriistad, transpordivahendid, ka algselt väga kallid ja spetsiifilised seadmed.
See ongi kriisiolukorras mõnel juhul tark strateegia – tõmmata kulud varakult koomale ning tekitada omale rahapuhver. Neile aga, kelle äri praegused kriisid nii valusalt tabanud pole, avaneb siin võimalus. Iga kriis saab kord läbi, aga kvaliteetne põhivara jääb alles.
Ühel hetkel kulub mistahes valdkonna tehnika läbi või vananeb moraalselt ja tuleb osta või liisida uus. Äkki tasub seda teha praegu, kui vähekasutatud seadmeid on aina rohkem saada ning hinnaläbirääkimistes on jäme ots ostja käes?
Veel enamgi – võib-olla on just praegu muutunud esimest korda taskukohaseks töövahendid, millega saaksid teha hüppe tööviljakuses või kvaliteedis? Ka teatavalt jõupositsioonilt hinna tingimine ei ole häbiasi. Lõpuks võidab sellest kogu majandus, kui väärtuse loomise vahendid liiguvad nõrgaks osutunud ärimudelitega ettevõtetest tugevamate kätte.
Põhivara pole nii põnev äri aspekt kui müük või eksport, aga seda ei tohiks unustada. Ka pankade vaatest on suur vahe, kas suurte kasvuplaanidega rahastuse taotlejal on uued ja tööjõu potentsiaali maksimaalselt välja toovad töövahendid või rügatakse lihtsamate vahenditega vanamoodi.
Rasked ajad nõuavad raskeid otsuseid – uuenda tiimi
Teiseks üks veidi teravam tähelepanek – aga keerulisel ajal tulebki teha kohati raskeid, samas julgeid otsuseid. Kas oled kunagi mõelnud, et sama hulga töötajatega, makstes sama palka, peaks ju ometigi saama rohkem tulemust?
Ei, see ei tähenda, et inimesed peaks end surnuks töötama. Hoopis vastupidi. Tungivalt soovitan oma inimestele meelde tuletada, et nad töö normaalsel ajal lõpetaks ning puhkepäevi korralikult peaks. Sellel on teaduslik alus, miks meil on kaheksatunnised tööpäevad ja mitte rohkem kui viiepäevased töönädalad.
Küll aga on töötunnil ja töötunnil suur vahe. Tõeliselt tulemuslikud oleme siis, kui teeme õigeid asju, teeme need ära kiirelt ning täidame kogu pika päeva tihedalt paljude õigete asjade ärategemisega. Iga inimene saab olla nutikam, ettevõtlikum, efektiivsem ning visam.
Keerulistel aegadel on alati ühel hetkel tööturul tublisid inimesi jälle rohkem. Kui sul pole ka otseselt vajadust töötajate arvu vähendada, võid mõelda, kas ei oleks ettevõtte pikaajalise arengu vaates mõistlik praegust olukorda ära kasutada, et tegevust ja tiimi ümber organiseerida.
Muutunud rollidesse võib olla praegu või lähitulevikus võimalik värvata motiveeritumaid uusi kolleege. Inimeste arv ja palgafondki võib lõpuks olla umbes sama. Aga tootlikkus märksa kõrgem. Sellest võidab ettevõte, selle töötajad ning maksude ja elavama majanduse kaudu kogu ühiskond.
Külm sõda käib ka turgudel – uuenda kaitsesüsteeme
Rahvusvaheliste suhete eksperdid räägivad, et vabade riikide ja diktatuuride vastasseis on jõudnud taas sama pingelisse seisu, nagu oli viimati külma sõja ajal.
Külm sõda kirjeldab mõnikord päris hästi aga ka suhteid tellijate ja tarnijate vahel, kui majandus kiiresti jahtub ning ligi hakkab hiilima olukord, kus kõik on kõigile võlgu.
Kogemus näitab, et kahjuks saavad maksmata arvetega esimeste seas pihta just väikeettevõtetest tarnijad. Nii mõneski sektoris on tavaline, et vähestel suurtel kokkuostjatel või peatöövõtjatel on lepingud paljude kümneid või sadu kordi väiksemate müüjate või allhanke pakkujatega.
Teoorias on ärivaidluste lahendamiseks olemas kohus – aga pikk ja kulukas kohtuskäik ei pruugi reaalselt olla väikeettevõtjale jõukohane.
Nii ongi, et majanduskriisis hakkavad suurfirmad kahjuks liiga tihti väiksematele tarnijatele võlgu jääma. Muidugi leitakse selleks põhjendusi. Aga fakt on see, et väikeettevõttest partnerile on paraku oluliselt odavam võlgu jääda kui võrdse suurusega firmale, rääkimata pankadest või riigist.
Ennast tasub sellise käitumise vastu kindlustada – ja mitte ainult selleks, et oma konkreetsete arvete raha kätte saada. Suurkliendi suure arve suur hilinemine võib väikeettevõtte isegi pankrotti viia. Nende turult kadumine, kes jätsid seljataguse kindlustamata, avab aga uusi võimalusi neile, kes sellele aegsasti mõtlesid. Kriis saab ka siin olla võimalus.
Taktikaid, kuidas vältida suurte arvete punasesse kukkumist, on erinevaid. Iga valdkonna ettevõtja leiab teemale mõeldes kindlasti mitmeid kõige paremini ise. Panga perspektiivist saan välja tuua ühe finantsjuhtimise nõksu, mida päris paljud kogenud Eesti ettevõtjad kasutavad.
Nagu öeldud, pankadele või riigile ei julge enamasti võlgu jääda isegi suurfirmad. Rahvusvahelised ja börsiettevõtted veel eriti. Seetõttu kasutatakse mõnikord faktooringut ehk arvete pangale loovutamist parimas mõttes loominguliselt.
Niiöelda rahuajal on faktooringu mõtteks käibevahendite vabastamine – raha saab kiiremini kätte ja uuesti investeerida. Pingeperioodil on kohati olulisemgi aga see, et nõudjana vaatab suurfirmale vastu mitte väikeettevõte, vaid pank. Paraku see distsiplineerib ja näib maksekäitumist reaalselt parandavat. Selline vangerdus tundub vähemalt seni nähtu põhjal toimivat sama tõhusalt ka päris erinevates majandusharudes.
Loodetavasti olen suutnud innustada mõtlema, kuidas praegusel keerulisel ajal mitte üksnes ellu jääda, vaid sellest kriisist ka tugevamana välja tulla. Sest keegi alati ja paratamatult tuleb. Teinekord ei eristagi võitjat ja kaotajat mitte niivõrd faktiline olukord, kuivõrd tahtmine võimalused leida ja need ära kasutada. Hoidkem pilgud teravad.
Artikkel ilmus Äripäeva veebilehel.